Videokodeerimise tehnoloogia seab prioriteediks ruumilise ja ajalise liiasuse kõrvaldamise. Järgmisena tutvustan teile, millist meetodit kasutatakse: video moodustatakse erinevate kaadrite pideval taasesitamisel.
Need kaadrid jagunevad peamiselt kolme kategooriasse: I-, B- ja P-raamid. I kaader on kogu oma teabega iseseisev kaader, mis on kõige terviklikum pilt (hõivatud suurima ruumi) ja mida saab iseseisvalt dekodeerida ilma teistele piltidele viitamata. Videojada esimene kaader on alati I kaader. P-kaader, "kaadritevaheline ennustuskodeerimiskaader", nõuab kodeerimiseks viidet eelmise I-kaadri ja/või P-kaadri erinevatele osadele. P-kaadril on sõltuvus eelmistest P ja I võrdluskaadritest. P-kaadri tihendusaste on aga suhteliselt kõrge ja võtab vähem ruumi.
B-kaader, "Kahesuunaline ennustav kodeerimisraam", mille kaadrid enne ja pärast seda kasutatakse võrdluskaadritena. Pidades silmas mitte ainult esiosa, vaid ka taga olevaid kaadreid, seega on selle tihendusmäär kõrgeim, ulatudes 200:1. Kuid see ei sobi reaalajas edastamiseks (näiteks videokonverentsi pidamiseks), kuna see tugineb järgmistele kaadritele.
Kaadreid klassifitseerides saab video suurust oluliselt tihendada. Töödeldavate objektide arv on ju oluliselt vähenenud (kogu pildilt pildi sees olevale piirkonnale).
Kui haarate videovoost paketi, näete ka I-kaadri teavet
Kui arvutame alati pikslite põhjal, on andmemaht suhteliselt suur. Seetõttu jagame pildi tavaliselt erinevateks "plokkideks" või "Makroplokkideks" ja arvutame need välja. Makroplokk on tavaliselt 16 pikslit x 16 pikslit.
I kaadri töötlemisel kasutatakse kaadrisisese kodeerimise meetodit, kasutades ainult selle kaadri kujutise ruumilist korrelatsiooni. P-kaadrite töötlemisel kasutatakse kaadritevahelist kodeerimist (edasiliikumise hindamine), kasutades samal ajal ruumilisi ja ajalisi korrelatsioone. Lihtsamalt öeldes, liikumise kompenseerimise algoritmide kasutamine üleliigse teabe eemaldamiseks